Isegi , kui ollakse õige rajal , ei pruugita seda läbida.......

Ma ei teagi mida kirjutada...see on vist juba tüüpiline lause minu puhul . Päevad lendavad kiiresti ning vahepeal on lumi ära sulanud . Istun praegu köögis ning mõtlen oma elu üle järele .
Õppida on palju aga mul pole tuju . Nõme vabandus , ma tean . Viimasel ajal on kõik nii kaugeks jäänud . Ma ei suhlte enam eriti inimestega . Ma ei tea miks . Ei taha . Sõpradele kulub palju energiat aga mul pole seda kuskilt võtta  , see ei tähenda et ma ei hooliks ega armastaks , lihtsalt....mõnikord on asjad palju keerulisemad kui need pealtnäha tunduvad .

Ma ei tea mis minust saab . Vean ennast iga päev kooli , et lihtsalt istuda maha need 7 tundi , aga tegelikult ma ei ole ju selle ajaga midagi omandanud . Väsitav on . Silm vajub tunnis tihti kinni . Palun Jumalat , et ta aitaks mul asjad korda saada . Kuigi ma ei tea , kas Jumal enam minu jaoks olemas on .
Hinded on nagu ikka...paremaks pole läinud . Kahe nädala pärast peab uurimistöö valmis olema , ma pole alustanudki . Korrutan aina , et küll aga jõuab . Aga ei jõua , enam mitte .
Mul on alla andmise tunne , viimasel ajal nutan ka päris tihti . Üksinda .
Koolis üritan ikka nägu naerul hoida , ei taha oma tujuga teisi rikkuda . Loodan , et saate aru .
Õnneks on mul veel inimesi , kes näevad minu sisse ja minu tunnetest aru saavad . Kes hoolivad ja üritavad mind valelt rajalt õigele tagasi suunata . Teie toetus on mulle väga oluline .

Soovin , et saaksin aega tagasi pöörata . Kasvõi hetkeks , et leida aega seistamiseks ning päikesepaiste nautimiseks . Pisarad tulevad vaikselt silma , raske on neid tagasi hoida , niiet ma parem lõpetan .

My posts are like wines - long-fermented but the result is delicious so that you cant get enough..

Koolitöödega on vääääga kiire ja ma tõesti pole jõudnud oma blogiga tegeleda . Kahe kuu sisse mahtus megapalju sekeldusi , millest ma pean nüüd kahjuks mõned välja praakima ( sorrriii !! ) . Lugeja huvisid arvestades paigutan tekstid lõikudesse , sest ma arvan et keegi ei viitsi pikka joru lugeda ( kui ma üldse suudan midagi meenutada..)


Ühesõnaga hoolimata kuumast teest jäin ma pärast suusapäeva haigeks . Reedest kuni pühapäevani oli mul kerge palavik ning pea valutas meeletult . Terve see nädal oli kuidagi uina-muina , õnneks sain end korralikult välja magada aga kuna tol nädalal oli megapalju kontrolltöid , siis ma pidin need kõik järgi tegema , siiamaani on osa tegemata , no lihtsalt ei jõua . 

                                   
                                         Soovitan kuulata , ülihea hääl


Sõbrapäeval olin siis kaa haige . Ja muide see punane süda ripub nüüd mu peegli küljes , sest ma otsustasin , et ma seda ikka päris käevõruna ei kasuta , mine tea , äkki kaob ära . Niiet hommik vaatab mulle üks naerusuine süda vastu , aitähh Rahel )
Muidugi sain ma sõbrapäevakingid hiljem kätte aga point oli selles , et ma olin enda omad sootuks unustanud - seega vaba tunni ajal enne keemiat lippasime Mariaga Selverisse . 
Muidugi me vaatasime alguses seal kõike muud kui sõbrapäevakinke . Võtsime mingid üliilusa väljanägemisega purukoogid mis hiljem süües maitsesid kui hunnik liiva . Siit ka loo moraal : ära otsusta välise ilu järgi . 
Kuna meil palju raha polnud kaasas , siis otsustasime šokolaadi ja õhupallide kasuks . Me olime muidugi väga pabinas , sest kartsime tundi hilineda ja loomulikult vaatasime poes valesti kella . Ma kujutan ette , kui imelikult võis turvamees meid vaadata , kui panime järsult poest ajama . 
Bussipeatuses üritasin ma hakata õhupalle täis puhuma , sest aega oli ju väga vähe . Ma ei tea , kas mulle tundub nii aga viimasel ajal on õhupalle väga raske täis puhuda...
Ühesõnaga vaatasid inimesed meid bussis väga imelikult , kuid selle üle ma väga ei imestagi . Sest kujutage ette kui tavalisel tööpäeval astuvad bussi kaks noort neidu hunnik punaste õhupallidega ning terve sõiduaja kostab nende lakkamatut naeru . Nojah , vähemalt oli meil lõbus . 
Koolimajas me muidugi lootsime südamest , et me ei jää Rahelile ja Kätlinile vahele , siis oleks kogu üllatus olnud rikutud  .
Lõpuks oli nii , et ülemisel korrusel ma nägin neid tulemas ja siis ma kuidagi hüppasin tahapoole , et üks õhupall läks katki ning ma kriiskasin , sest olin niigi juba erutatud ja see õhupallipauk täiega ehmatas  mind . Vahepeal möödus muidugi ka klassijuhataja kes kommenteeris olikordu järgmiselt : " See üllatus tuli teil väga hästi välja ! " Sellest sai siis päeva lause , sest ma poleks seda tema suust oodanud . 
                             

Ma arvan , et võin sellele päevale punkti panna . 


Vahepeal sai siis kõvasti õpitud ja Marial külas käidud . Kuid lähme nüüd ka nutusemate teemade juurde . 
Umbes nädal aega tagasi kutsuti kokku erakorraline koosolek klassi ja õpilaste vahel . Hinded on halvad ning klassisisene suhtlemine on ületanud igasugused piirid . Meeldivast õhkkonnast on asi väga kaugel . 
Koosoleku punktid olid siis selllised , et keemia ja matemaatikaga on enamus omadega ämbris , kaasaarvatud mina . Ning umbes 10 õpilast vistakse kevade poole välja ning mul on selline karvane tunne , et nende seas olen ka mina , sest enamus kursusehinnetest on mul ootel ja ma pole siiamaani jõudnud midagi ära parandada . 
Ühesõnaga olen ma täielikus depressioonis , ma üritan küll positiivne olla ja pingutada nii palju kui võimalik aga ma kardan , et on liiga hilja . Ja ausalt öeldes ei suuda ma selle kõigega toime tulla , mul pole kunagi varem nii suures mustas augus olnud . 
Ühesõnaga suutis matemaatikaõpetaja välja tulla šokeeriva teatega , et millalgi tuleb tasemetöö . Ma ei taha sellele mõeldagi . Matast siis veel niipalju , et jään suvetööle . Kursus tuli F . 
Praegu üritan ma keskenduda keemiale , õpetaja oli õnneks nii lahke , et ei pannud F-i välja ning ma loodan et lõppude-lõpuks saan ma positiivse hinde kätte . Eks näeb mis saab , teisipäeval lähen töid parandama . Suurbritannias  on ka probleeme...


Siis veel niipalju , et õnneks ei pea ma üleliia oma uurimistöö pärast muretsema , sest sain õpetajalt loa , et võime seda Mariaga kahe peale tulema , kuid ma ei tea praegu kas sellest midagi välja tuleb , sest praegu oleme järjekordselt tülis . 




Et siis eile sai Mariaga kinos Saladusliku saare teist osa vaatamas käidud . Ma isiklikult olen väga pettunud selles filmis . Kõik oli nii ette aimatav ja teada , ma olen vist liiga suur selliste filmide jaoks . Oleks pidanud ikka Raudset leedit vaatama minema  .

Õhtul läksime Maria poole . Ja seal algaski tüli... Asi oli tegelikult nii , et me oleme küllaltki erinevad inimesed ja meil mõlemal on asjadest täiesti erinev arusaam , seega laskume tihti vaidlustesse aga eilne oli minu jaoks liig , ilmselt ka talle  .
Meil läks jutt nimelt mineviku aegadesse ja Maria eeldas , et kuna me oleme väga head sõbrad siis ma võiksin talle rääkida oma eluloo , kuid ma olin sellele vastu . Maria , palun saa aru , et kui ma tollel hetkel ütlesin , et me pole sõbrad , mõtlesin ma seda niimoodi , et ma ei tunne sind nii hästi ja ma pole sinuga nii kaua koos olnud , et ma saaksin sind jäägitult usaldada . Kuskilt läheb piir . Mina ei eelda ka , et sina mulle kõik oma asjad hinget tagant ära räägiksid . Aga see ei tähenda et ma sinust ei hooli , hoolin küll , muidu ei oleks ma sinuga . See tuleb aastatega . 

Ühesõnaga olen ma praegu Mariaga tülis ja lisaks sellele olen ma ise nii lost ja koolitöödega on ka probleemid niiet ma teen ühe pika vaheaja . Eemaldun natukeseks ühiskonnast , sest antud hetkel on minu jaoks tähtis , et ma koolist välja ei kuku ning oma asjad korda saan . Keskendun oma unistuste realiseerimistele ja tulevikule


Seega pole lähiajal blogisse midagi uut oodata . 
Kuna on aga kevad , siis päikest kõigile ja kuude pärast on oodata jälle üht pikka-pikka lugu . 


Lõpetusek mõningad videod mis meenutavad mulle mõningaid olulisi hetki

Soovitan neid kuulata . Viimasel ajal olen muidu avastanud indie muusika ... I`m lovin it !!!


Ja kui me Mariaga ära lepime siis tuleb millalgi cover sellele laulule . Natuke creepy aga praegust olukorda ideaalselt iseloomustav muusika

Ja see ..
..on üle kõigi aegade Eesti parim laul . Wonderful job
                                                 

N U M B R I D R I T T A !!!

 Okei...ma leidsin selle draftidest niiet ma arvan et ma peaksin selle postituse ilusasti ära lõpetama )

....neljapäeval oli siis suusapäev 0.0` . Nagu te teate on mul juba aastast aastasse kehalises vabastus . Niiet ma salamisi lootsin , et ma saan kodus end vähemalt kordki korralikult välja magada . Külmapühad olid ka just olnud ning polnud suuremat tahtmist jääpurikaks saada .  

Aga võta näpust , kohale tuli minna .
Ülesanne oli siis numbrite õiges järjestuses ritta panek , mis oli küll ümpris keeruline ja aeganõudev ettevõtmine sest igaüks suusatab erineva kiirusega , seega nägi siis asi välja niimoodi , et u 100 järgmine number oli 144 jne .
Kokku oli vist üldse üle 600 , seega võttis tegevus ilmatu aja hoolimata sellest et seda tööd tegid peale minu veel u 4-5 tüdrukut .
Seal tutvusin ka lähemalt Kellyga ja ausalt öeldes on mul meie tuvumise üle hea meel , loodan , et mõtled samamoodi .
Anyway , treppidest üles kõndides suutsid mu jalad mind vaevalt kanda , hoolimata sellest , et ma ei suusatanud . Väsinud olin ma ikkagi .
Koju jõudes tegin endale ühe suure tassitäie teed ( jahm , ma armastan seda hullupööra ) ja sukeldusin õppetükkidesse .


Aga kokkuvõttes olin oma päevaga jumala rahul ;) thank you my lord

Ja igaks juhuks hoiatan ma ette , et järgmine postus sisaldab kahe kuu materjali , niiet pange vaim valmis !

||| mina läbi Maria silmade |||

The first period was math, which as usual was sort of boring, but I kind of started to understand the hard part of trigonometry, we're studying at the moment. The thing that made me hard to concentrate though was Sirli. Not that she was distracting me or anything; if anything she was doing the exact opposite. You see she hasn't gotten much sleep these previous nights, because instead she's been up playing some dumb internet game she's totally addicted to and keeps going on about all the time! And well.. I was the one who had to keep her awake, cause she was literally half asleep. :D It was actually kind of funny. =) I was just listening to the teacher. Then when I looked at Sirli and she was asleep I'd swiftly poke her with my pencil, and she'd jerk. :D
Yeah.. she can be really fun to be with sometimes. There are times we could laugh ourselves to pieces, cause.. It's kinda hard to explain, but she can just be so clumsy and oblivious sometimes. Like, she has this bag she comes to school with every day and usually it's stuffed and the zipper doesn't close. So when we walk along the corridor, the contents of her bag, all the books and pens, just unexpectedly spill out on the floor, and we just burst out laughing while we try to pick everything up. :D It has already happened hundreds of times.


Nii , et see siis kirjeldab mind ideaalselt...


Aga sa oled mulle väga oluline inimene , aitäh , et sa olemas oled ) 

~~ 0.0 weekend ehk magamised poole päevani

Midagi eriti rääkida pole  ..... tühjus on ... tunneks nagu jalutaks endiselt igavikus . 60€  on nüüd raisatud , kogu minu kahe kuu raha ~ ja ma lubasin jõuludel , et hakkan raha koguma peegelkaamera jaoks ..

see oleks päris hea ~ Canon - you can 
Aga võibolla leian ma vahepeal midagi paremat . 


Anyway ,laupäeva öösel värvisin siis oma coontaile . Alguses oli lahe aga kuid pärast kuivamist ja loputamist läks see laiali , vahepeal sattus emps peale , vaatas tükk aega selliste suurte silmadega ja karjus , et ma olen lolliks pööranud . Kehitasin siis õlgu ja värvisin salk salgu haaval edasi ~ meeletu ajavõtmine . 

------------------------------------------------------------------------------------------------------------

                                                               

~ R E E D E its time to breathe

Ma loodan , et kannatate ära et ma hüppan ühelt päevalt edasi ülejärgmisele jne . Aga kevad on lähenemas ning päikesepaiste ajab mind tasapisi talveuinakust üles . Mul on väga palju teiega jagada ning ma loodan et jaksate minu järjekordset pikka postitust ära lugeda )

Alustan sellest , et ühel õhtul otsustasin oma juuksed ära värvida . Miks ? Seda on raske selgitada aga ma arvan et te olete vähemalt kordki oma elus olnud sinasõber tundega , et oppaa , teeks midagi täiesti teisugust ..

Niiet ühel päeval jalutasin ma poodi , tahtsin proovida punast kuid riiulite vahel ei leidnud ma endale sobivat tooni ... aga kui ma juba nagunii seal olin .. siis...  miks mitte olla blond ? Ost sai kõhklemata sooritatud )

 Nüüd tuli astuda järgmine samm , välja mõelda ülikeeruline plaan kuidas mitte kokku põrgata emaga .. ta on selline vanaaja inimene , nõuab väga korda ning sõnakuulelikust -- ma olen täielik vastand ~ 

Mõeldud , tehtud . Põhjendasin , et lähen vanni ning õnneks ta ei piilunud uksest sisse , vahepeal ta karjust , et miks ma vett nii palju raiskan , aga no mul kuivas ju värv ,tund aega vaikust ? See oleks äratanud kahtluse . 

Jah  , lõpptulemus ei vastanud minu ootustele aga ega kohe brünetist blondiks ei saagi . 

Vahepeal chillisin youtubes ringi ja avastasin end kummalistelt emo-scene lehekülgedelt . Kui kahtlane see ka ei tunduks , leidsin ma hulganisti põnevaid videosid coontailide tegemisest kuni piercingsiteni välja . Ja ma armusin sellesse stiili . Leidsin ka mitu superhead bändi , mis on hoopis teisest ilmast kui minu everyday laulud.. vb on aga tegu mälestustega , mis torgivad valusalt südant . 

Nädala lemmiklaul , ilmselt ka edaspidi -winkwink-

Pärast seda videot otsustasin midagi veel kerisimat teha oma juustega . Aguses otsisin ma paaniliselt Manic Panic juuksevärve . Neid aga eesti saada ei ole ja üks mu klassikaaslane soovitas minna hilpharakasse , seal pidid olema mingi Directions ? juuksevärvid .

finally... R E E D E !!!

Reede oli üks väga lahe päev . Ma olin kindlalt otsustanud et lähen sel päeval sinna vanalinna asja üle tšekkama  ning Rahel tuli ka kaasa . 

Tal oli enne vaja anda veel mingid tantsutunnid , see on tegelikult nii armas kuidas ta jaksab nii suurt vaeva näha nendele pisikeste õpetamisega . Tants ise oli ka väga raske ning üks tüdruk hakkas nutma , sest tal ei tulnud nii välja . Ma hoitsin neile väga pöialt , et esinemisel ikka kõik hästi läheks . 

Kell 17:30 seadsime suuna linna poole . 

jj

 h i l p h a r a k a s    x.x

Kas te oskate ette kujutada ühte pisikest õdusat poodi , mis on täis riiuleid neetide , juuksevärvide ja igasuguste vidinatega ja seinu katavad igasugused särgid ? Nagu gooti wonderland ) 

Muidugi olin ma sellest lummatud ning mul kulus aega , et keskenduda sellele , mille pärast ma üldse sinna läksin . 

Värvivalik oli suur , mitmekesine , alates Apple Greenist kuni Rubineni välja . umbes 20 minutit oli möödas ja ma polnud midagi valinud..aina jõllitasin . Kasutasin päästerõngast - helista sõbrale . Rahel võttis ühendust oma emaga ja mina Mariaga , too ei võtnud vastugi  =)) 

Lõpuks otsustas Rahel musta kasuks ja mina võtsin tumeroosa , suht kallid olid , mingi 7€ üks väike purk . 

Kuna ma tahtsin ikka veel blondim olla , ostsin veel ühe paki juuksevärvi . Pärast läksime veel hessi xoxo burksi sööma . 

Seal juhtus üks täiega embarassing situation aga kohati naljakas . Nimelt olin ma nii elevil oma uuest coontailide mõttest ning pea oli üsna tuulest viidud . 

Siin on dialoog :

Müüja : Mida te juua soovite ?

Mina : umm...mida ?

Müüja : mida te juua soovite ?

Mina : -paus- ... mida ?

Müüja : -muigab-  ma küsisin , mida te juua soovite 

Mina : aaa  -kulmukortsutus , mis ta ütles ?-  ma ei tea ...?

Müüja : kas soovite ilma joogita ? ilma joogita ei saa....see on einega kaasas . 

Mina : aaa...noh..ma võtan siis...Sprite !

Rahel : ma ei tule sinuga enam elusees hessi 

Oota Rahel , me alles hakkame hessis söömas käima :b ~~

nojaa siis me sõitsime koju .... pikk päev oli tegelikult . 

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------

After Eternity.....Et kõik ausalt ära rääkida..........

Minu viimane postitus oli oktroobis....0.0 , hell yeah , ma pole juba väga ammu kirjutanud . Kodutööd ja magamatus on mind nii kurnanud , et ma näen vaeva , et mitte laiali valguda . ...

Ühesõnaga tegin ma oktoobris ühe " ülepeakaela" otsuse ....ma vahetasin kooli . 

Ma ei taha et te , minu lugejad , valesti aru saaksite . Ei , ma ei lahkunud sellepärast , et ma ei armastanud seda kooli , vastupidi , osake minu südamest kuulub alati sinna . Ma olen ju endiselt triibulise sabaga pesukaru ...jah...kes alati oli nii " pea laias otsas " ning kes unustas alati nõusid pesta ja siis Anni tuli ja sain nahutada . Jah , ma võisin olla sulle küll üks tüütu " kümpa" aga ma tahan , et sa teaksid , et sa meenutasid mulle oma iseloomult väga minu ema ja ma austasin sind kõige rohkem , hoolimata , kui tuulepea ma võisin olla . Jah....tagantjärele on meil kõigil hea rääkida....kuid...nagu ma alati ütlesin kõik   l i i g a g i   otsekoheselt välja siis teen seda ka nüüd...jah...mingi osa pole minust ikka muutunud . Siiski sain ma selle vähese ajaga NGst kaasa hea elukoolituse . 

Jah , noarootsi oli täiesti erinev sellest mis siin on ... seal oli rohkem mõistmist ning üksmeelsust ning ma panen  õpilastele südamele , et ärge tehke sellist viga nagu mina tegin , sest kui teile vahest tundubki , et maailm tahab kokku vajuda siis ärge iialgi jätke Pürksit . 

Sest hiljem kahetsete seda....ma olen oma elus piisavalt palju koole vahetanud ja ma võin öelda , et Ng on ideaali tipus . 

Ning ma tahan teile veel öelda , et ma armastan teid väga-väga palju , rohkem , kui ma välja näitasin , rohkem , kui te arvata oskasite . 

Mälestusi on palju ja need ei kao iialgi.....

Nüüd räägin ma natuke MG-st .  Esimesel päeval oli kõik nagu jälle uus , ma kõndisin kooli poole , süda tugevalt rinnas põksumas , Millised on minu uued klassikaaslased ? Õpetajad ? 

Kas ma ikka saan hakkama ? 

Minu " esimesel" koolipäeva esimestel tundidel ei suhelnud minuga eriti keegi . Ise olin liiga arg , et minna rääkima . Esimesena jäi mulle silma Triinu ( jah , kes oleks võinud seda arvata ..!!!) , ma otsisin keemia klassi ja ma mäletan et ta viipas mind endaga kaasa , tutvustas natuke ruume . 

Muidugi oli mul hunnik asju järele teha ja ausaltöeldes on siiamaani osa tegemata ( ai-ai ) . 

Keemia klassis istusin Mari-Liisi kõrval , ta pole enam viimasel ajal koolis käinud , loodan et temaga on kõik korras . Ta laenas mulle oma keemia vihikut , et saaksin õppematerjali üles kirjutada . Esimesel päeval õnneks õpetejad mind õppimisega ei tüüdanud . 

Ma ei mäleta täpselt kuidas , kuid mingi hetk hakkas minuga rääkima Maria , kes on nüüdseks minu üks parimatest sõpradest . 

Maria elas ennem Eestis ning siis kolis paariks aastaks Belgiasse . Muidugi on ta inglise keel väga tugev ning ta aitab mind selles tihti ( tegelikult peaksin ära mainima , et ta aitab mind alati ) . Ta elab mulle väga lähedal , kõigest tänava kaugusel . 

Juba esimesel päeval tundsime mõlemad , justkui oleksime üksteist arem näinud...me kinda

naersime et see on nagu saatus . 

Kuid nagu öeldud , on osa häid asju kõigest näilisus . Nüüdseks juba 3 kuud seal õppinud , võin öelda  , et seal õpitakse palju-palju rohkem kui NGs ( ja ma pean ära mainima , et NG on veel internaat ning eliitide hulgas ) . Õppimisse suhtutakse väga tõsiselt . Ma mäletan kuidas ma juba NG-s kaeblesin , et oi mis hinded mul on , ma parem ei hakka nendest praegu , MG-s , rääkimagi . 

Alguses valisin ma endale laia matemaatika , sest noarootsis oli meil keskmine ja mul olid..noh...praeguse kohta väga head hinded. Kuid sealne mata käis mul ülejõu ning läksin üle kitsamasse . Kuid ma pean ära tähendama , et ka kitsas mata on mul halb , Ng-s oli mul 3-4 (ehk siis C-) , kuid MG-s on mul E ( peaaegu 2 ) . Mina isiklikult arvan et asi on õpetajas , sest kuidas mul sai see teises koolis parem olla . Ma pean nüüd küll vabandama , aga päris paljud õpetajad ei tee seal oma tööd südamega , vaid nad lihtsalt vuravad sulle ette teksti ja edaspidi on neil ükskõik , eriti matemaatikaõpetajal ...tema hoiak on juba selline " that`s your problem " . Nii et Ng-s on ikka oma ala professionaalid , kes teevad seda tööd südamega ning suhtuvad igasse õpilasesse kui eriisiksusse . Mg-s oled sa lihtsalt üks hall täpp , kes toob õpetajale raha sisse . 

Nüüd räägin mõningatest tundidest .

Üks põhjus  , miks ma sinna läksin , oli hiina keel . Kuid ma ei oska endiselt peale "ni hau" öelda (mis tähendab siis "tere") . Õpetaja on väga tore kuid natuke liigagi leebe , sellepärast ei oska meil keegi eriti midagi . Ma mäletan et esimestel päevadel oli ta väga kohmetu , tema inglise keel polnud hea tasemel ning tal oli raske küsimustest aru saada , eks me kuidagi talle kätega selle selgeks tegime . Aga ta on väga püüdlik ning nüüdseks on ta juba inglise keele pealt tublisti arenenud , kohmetus on ka üle läinud . Kuid mida ma endiselt naeran ( kuigi see pole viisakas ) on see , et igakord komistab ta oma tooli otsa , kui ta tahvlile neid hieroglüüfe kirjutab ning peaaegu alati läheb tal kriit pooleks , ses ta toksib seda tahvlit nii tugevasti . Natuke kahju on temast , sest kui õpetaja on leebe siis õpilased ei õpi ja paljud küsivad tunnist varem ära ( no meil lõppeb tund 16:15 ) , siis on ta alati nii kurva näoga , et tahaks talle kalli teha . 

Nii , ma mäletan , et NG-s tahtsin ma väga , et minu klassijuhataja oleks Katja . Nii ma sain osaliselt oma tahtmise ning minu klassijuhatajaks sai inglise keele õpetaja . Kuid siinkohal pean ütlema et ta on kaugel Katjast , kes alati oma temperamendiga suutis meid ainet õppima panna . Seal olen ma inglise keeles nõrgemas rühmas nõrgim ning õpetaja hädaldab alati , et me oleme üks viletsamaid õpilasi , kes tal kunagi on olnud , eks see ole õige ka . 

Igastahes on ta nii tuim ja morn , kuigi vahest räägib ta meile huvitavaid lugusid oma elust , ma armastan seda kuulata . Kuid jah , minu inglise keel kõigub seal 3-2 vahel . 

Minu lemmikaineks osutus SUG ( Suurbritannia ajalugu ) , tööd on mul küll halvad , sest õpetaja annab üheks korraks metsikult materjali , kuid mulle meeldib tunnis teda kuulata ning kaasarääkida . See aine on üks kaasahaaravamaid ning põnevamaid . 

Ma armastan ka seda õpetajat ( täiesti vastupidiselt teistele ) , jah , ta on karm aga ta tunneb oma ainet VÄGA hästi ning on kohe näha , et ta ei vurista lihtsalt mingit päheõpitud juttu sulle ette . 

Nii , eest keel . Kuna minu ema annab ka eesti keelt , oli õpetajal mingi arvamus , et mina oskan seda briljantselt ning ta vestles minuga alati pärast tundi ja küsis igasuguseid asju ning tahtis et ma olümpiaadile lähen . Kuid varsti ta mõistis et ma olen loll kui saabas ~ ja üsna pea ta huvi kadus , olin muidugi iseendas ka pettunud , oleks võinud ju rohkem pingutada aga noh...mis seal ikka . Iseenesest on ta huvitav , tal on oma maailmavaade ning tundub et ta oskab kõike tõlgendada , tema silmaringil pole vist piire ja tundides ta vist jääkski jutustama ~ hehe >.< , see on meile pluss . 

Vene keelega läheb kuidagi kummaliselt hästi kuigi peaksin mainima et ma vihkan seda . Kuid ometi ütleksin , et hetkel on see aine , mida ma väga tõsiselt võtan . 

Nii , nüüd üldisemalt . Toit on seal kohutav , ökk , mida imet nad ka sinna sissse ei topi niiet päevase söögikorra saan ma puhvetist ( miks nad neid tortillasid küll rohkem ei tee!!!!!!!!!!!!!!!!!!! >.< , need saavad alati otsa ) 

Oh , ma avastasin just , et ma olen nii palju kirjutanud ..... järgmises postituses teen juttu oma tavalisest koolipäevast ja muidugi Mariast ( oleks häbi sind kõrvale jätta !! x.x ) , sest  3 kuu jooksul on nii mõndagi naljakat juhtunud...ning kahjuks teen juttu ka mitte nii ühtehoidvast klassist .... 

Hiinast lapsendamise lugu

Kui ameeriklanna Catherine Casey esmakordselt oma tütart nägi, tundis ta põhjendusega kergendust. Pärast viljakusravi ja seejärel aastapikkust kannatlikku lapsendamisprotsessi, oli naine enam kui valmis väikese tüdrukutirtsuga kohtuma.

1997. aasta mais sai ootamine lõpuks läbi. Pärast pikka lennureisi Hiinasse, sihipäratut kuuetunnist autosõitu ja mõnd närvilist tundi ootamist kohalikus hotellis koos teiste adopteerivate lapsevanematega, kohtas Casey`de perekond lõpuks väikest LiAnni. „Mu esimene mõte LiAnni nähes oli, et ta on veelgi ilusam, kui pildil,“ meenutab naine. „Kui lastekodu hoidjatädi ta minu sülle andis, tundus nagu oleks mulle hindamatu aare ulatatud.“


Tänaseks on Catherine, tema abikaasa Stuart ja 6-aastane LiAnn pereeluga kohanenud. Ja kuigi Casey vaatab tütrega kohtumise päevale tagasi kui ühele parimale oma elust, nõudis sinna jõudmine raskete otsuste langetamist, teadmata tulemusele pühendumist ja erakordset kannatlikkust. Hiljuti antud intervjuus ajakirjale Discovery meenutab Catherine Casey lapsendamisega seonduvat.




Millal ja kuidas sa lapse adopteerisid?

Me lapsendasime LiAnni 1997. aasta mais. Kasutasime kohaliku adopteerimisagentuuri teenuseid, mida üks mu kunagine kolleeg soovitas. Ta helistas mulle ühel päeval ja ütles, et tuleb linna selle agentuuriga kohtuma.

Tol ajal tegin ma viljakusravi ning me abikaasaga ei kaalunud adopteerimisvõimalust. Kuid kui mu kolleeg Koreast lapse adopteerimise pärast nii põnevil oli, panin selle idee kõrva taha. Kui me abikaasaga adopteerimise vastu rohkem huvi hakkasime tundma, helistasin agentuuri ja küsisin lisainfot. Agentuur oli suurepärane. Nad on spetsialiseerunud välismaalt lapsendamisele ning tutvustasid meile põhjalikult kõiki võimalusi, enne kui otsustasime Hiinast adopteerida.

Mis pani otsustama välismaalt lapsendamise kasuks?

See variant tundus vähem ebakindel. Ma teadsin kahte inimest, kes olid kodumaalt lapsendanud – mu meheõde ja toonane ülemus – ja mõlemaid muserdas kogu see adopteerimisprotsess. Paljudel juhtudel tuleb tegeleda ka lapse bioloogilise emaga, kes seisab silmitsi emotsionaalse kriisiga. Olen kuulnud jutte, kuidas adopteerivad vanemad on jäetud haigla ooteruumi, kuna viimasel hetkel on lapse pärisema ümber mõelnud. Mu meheõel ja ülemusel läks küll paremini, kuid kogu see protsess tundus olevat midagi sellist, mida ma ei tahtnud ise läbi teha.

Meile ei olnud oluline, et laps oleks valgenahaline, seetõttu ei olnud probleemiks lapsendamise mõttega ookeani taha vaadata. Me olime Hiina programmist kuulnud ning meile meeldis, et Hiina lapsed olid üldjuhul hea tervise juures. Lisaks olime abikaasaga otsustanud, et tahame vaid üht last ja just tüdrukut, mistõttu oli Hiina ideaalne – 95 protsenti sealt lapsendatavatest lastest on tüdrukud.

Kas lapsendamise protsessis oli midagi üllatavat?

Noh, see võttis oodatust kauem aega. Üks argumentidest, mis meid Hiina juures võlus oli see, et lapsendamine võttis aega kuskil neli kuud. Kuid seal vahepeal, alates hetkest mil me esimest korda programmiga tutvusime ja kuni jõudsime kindla otsuseni adopteerida, muutsid nad reegleid. Seega venis lapsendamine neljast kuust aastani.

Sellega kaasnes palju bürokraatiat ja kilode viisi paberitööd nii USA kui Hiina poolelt. Me tegime omavahel nalja, et veel alasti mööda tänavat kõndimine oli puudu, sest ametnikega pidi nii põhjalikult avameelne olema, kui nad uurisid, kas me ikka sobime lapsevanemateks. Ma arvan, et meil kulus kaks kuud taotluse jaoks vajalike dokumentide koostamiseks. Siis edastasime need adopteerimisagentuurile, mis kogus samasuguseid taotlusi teisteltki vanematelt, enne kui kogu kupatusega Hiina agentuuridesse läks.

Siis tuli oodata. Ja oodata ja oodata. Me ootasime kuskil üheksa kuud alates ajast, mil oma taotluse ära andsime kuni hetkeni, kui meile last tutvustati. Ja siis saime ka vaid passipildi suuruse foto ning veidi meditsiinilist infot, mis oli nii üldsõnaline, et sisuliselt kasutu. Kuid selle pisikese pildi pärast olime küll kui arust ära. Seejärel ootasime veel kuus nädalat, enne kui meile anti luba Hiinasse tüdrukule järele minna. See viimane ootamine oli eriti raske.

Kuidas te emotsionaalselt vastu pidasite? Kas protsess oli suhteliselt hästi ette teada või järgnes üks ootamatus teisele?

Üldiselt oli ette teada. Üht tuleb Hiinast adopteerimise kohta öelda, et seal ei tule ette selliseid ootamatusi nagu teistes riikides. Hiinas kulubki laias laastus selline aeg nagu nad ütlevad, et kulub. Kuid kuna sa ootad kannatamatult ja kuna see on rahvusvaheline, siis ikka muretsed, et äkki juhtub mingi rahvusvaheline intsident.

Ühel hetkel ilmusid Hiina lastekodude olukorrast pikad halvamaigulised artiklid ajakirjas Time ja New York Timesis. Kõigil olid rusikad püsti ja me muretsesime, et Hiina sulgeb programmi enne kui me jõuame sealt lapse adopteerida. Nad ei teinud seda, aga õhus oli tunda pinget. Kui oodatakse kannatamatult lapsevanemaks saamist, paneb iga asi südame kiiremini põksuma, kui laps veel käes ei ole.

Kui palju adopteerimine maksis?

Ligi 20 000 USD (232 000 Eesti krooni), see sõltub riigist, aga ma arvan tavaliselt kulub selleks 15 000-20 000 USD (174 000-232 000 krooni).

Kas muretsesite ka välismaalt adopteeritava lapse tervise pärast?

Muidugi. Me oleks soovinud paremat ülevaadet lapse tervisliku seisundi kohta, kuid olime kuulnud, et enamjaolt on Hiina lapsed suhteliselt terved. Seega lootsime sellele. Mu abikaasa rääkis algusest peale, et ega oma lapsega ei tea ju samuti, kas ta tuleb terve, seega on see nii või naa risk.

Mis oli lapsendamise juures kõige raskem?

Ilmselt kaks asja. Esiteks – see on ilmselt tavaline adopteerivate paaride puhul – meie mõlema nõusolek, et see on just see, mida me tahame. Mu abikaasa ei olnud lapsendamisest alguses üldse huvitatud ning ühise arusaamani jõudmine oli meie jaoks suur samm. Ma räägin sellest ühe toreda loo ka. Me maadlesime sel teemal omavahel juba mitu kuud ning kui lõpuks otsustasime Hiinast adopteerida, hoidsime selle esialgu enda teada. Sel ajal tuli abikaasa lapsepõlvesõber meile külla ning leidis meie aiast ühe mündi. See oli 19. sajandi Hiina münt ja mul pole õrna aimugi, kuidas see sinna sai. Kui abikaasa mulle mündist rääkis, vaatasime üksteisele otsa ja teadsime, et see on märk.
Teine raske asi oli see ootamine. See oli karm. Kui ootamine ükskord mööda sai, oli see loomulikult seda väärt, aga siiski, oodata 12 kuud, et lapsevanemaks saada, oli raske. Ja seejärel oodata veel kuus nädalat pärast seda kui olime tütre pildi saanud, oli eriti ränk.

Arvad sa, et olite siis selleks täiesti valmis?

Ma rääkisin võimalikult paljude inimestega. Tegin veidi mitteametlikku uurimistööd ning kontakteerusin kolleegide, adopteerimisagentuuri ja Hiinast lapsendavate perede assotsiatsiooni kaudu teiste omasugustega.

Ma arvan, et olime nii valmis kui võimalik. Ma ei usu, et keegi võiks lapsevanema rolli enne ette kujutada, kui ta reaalselt emaks või isaks saab. Ka agentuur tegi head tööd meid ette valmistades. Nende tegevus on laiahaardeline ning nad viisid meid kokku lastearstidega, kes puutusid kokku välismaalt adopteeritud lastega.

Kuidas laps praeguseks kohanenud on?

Mulle tundub, et ta on täiesti kohanenud. Kõik mulle teadolevad lapsed, kes on Hiinast adopteeritud, on veidi hilisema arenguga. Tavaliselt on nad alakaalulised või ei õpi nad kõndima, roomama ega lõiku neile hambad suhu nii vara kui Ameerika lastel. Kuid olles siin juba aasta aega, on pea kõik järgi jõudnud. Minu tütrel ei võtnud n-ö ameeriklaseks saamine üldse aega.

Üks hea asi on kaasnenud sellega, et ta on teisest rassist. Nimelt saame tema lapsendamisest kergemini rääkida. See on oluline – rääkida oma lapsega tema adopteerimisest. Kui sa näed teistest erinev välja, on see juba varajases eas väga loomulik. Me oleme sellest rääkinud, alates ajast, mil ta oli kaheaastane.

Me räägime tema bioloogilistest vanematest ja sellest, kui tore on, et nad tema meile andsid. Hästi huvitav oli see, et umbes kaheaastasena tahtis ta, et ma tema adopteerimise läbi mängiksin. Ta tahtis, et ma mängiksin tema päris ema, kes ta lastekodusse jättis, seejärel pidin mängima lastekodu juhatajat ja siis iseennast talle järele tulemas. Me mängisime seda uuesti ja uuesti. Ma arvan, et nii üritas ta asjadest aru saada. Ma tean, et lapsed on erinevad, aga ma loodan, et kuna me oleme temaga adopteerimisest väiksest peale rääkinud, on tal sellega kergem hakkama saada.

Kuidas te lapsele tema päritolu meelde tuletate ja kuidas ta sellele reageerib?

Me räägime sellest. Me oleme Families With Children From China (Hiinast pärit lastega perede – ingl k) ühenduse liikmed ja peame sidet ka nende vanematega, kellega koos Hiinas käisime kui LiAnni lapsendasime.

Me püüame Hiina pühi tähistada, teeme hiina toite, ma loen hiina muinasjutte ja käime koos hiinapärastel kultuuriüritustel. Ma olen küsinud, kas paneme ta mandariini või hiina tantsurühma, kuid seni ei ole ta sellest väga huvitatud olnud. Ma ei kavatse neid võimalusi talle peale suruda, vaid lasen tal endal otsustada. See on päris huvitav – kui oled teisest kultuurist pärit lapse vanem, siis võimendad kõike, mis sellest kultuurist pärineb. Päris tore on endalgi hiina kultuuri tundma õppida ja oma pereellu tuua.

Millist nõu annad teistele lapsevanematele?

Heledanahalised vanemad, kes adopteerivad Aasiast, peaksid valmis olema nende pere puudutavateks küsimusteks. Kasuvanematena tuleb sellega arvestada. Ja laps samal ajal jälgib sinu reaktsiooni ja kuulab, mida sa räägid. Nii et kui keegi ütleb midagi teravat, ei tohi sa end laste ees välja elada, vaid kurda parem pärast kodus abikaasale.

Teine asi on mitte muretseda lapse meie mõistes aeglasema arengu pärast. Ma soovitan rääkida inimestega adopteerimisagentuurist ja lastearstidega, kes on selliste lastega kokku puutunud, sest tegelikult lapsed jõuavad järele. See ei ole üldse koht muretsemiseks. Mõnikord tabavad neid terviseprobleemid, kuid mis puutub alakaalulisusesse ja mitte kõndimisse enne 15 elukuud, siis pikemas perspektiivis ei ole sel üldse tähtsust.

Kas lapsendaksid uuesti ja kui, siis kas teeksid sealjuures midagi teisiti?

Kindlasti lapsendaksin uuesti. Meie jaoks kukkus kõik väga hästi välja. Mõnikord ma mõtlen, et ainus asi, mida ma oleks teistmoodi teinud on, et oleksin varem adopteerinud ja viljakusravile mitte aega ja energiat raisanud. Kuid ilmselt oli see aeg meie jaoks siiski õige. Kui me oleks seda mõne teisel eluhetkel teinud, ei oleks me LiAnni saanud. Seega ma arvan, et ma ei oleks midagi teisiti teinud.

this is my dream ~~

Autor: Christina Breda Antoniades

Toimetas: Sigrid Sõerunurk

Allikas: www.discovery.com

Awesome light painting works

January 17 news report, the United Kingdom Wales, photographer Michael Bosanko’s Light painting works.
The light painting is also known as light graffiti or light drawing, it is a photographic technique which is produced in the dark by moving light sources or by moving camera. Michael’s light painting work is published many times on the media and is famous in the world.

Hybridization fruits and vegetables

yellow watermelon :

In appearance it is a common watermelon, but the flesh is bright yellow. This kind of watermelon is the result of crossing normal watermelon and wild watermelon.

Yoshta

Hybrid produced by dayberry and gooseberries. Beneficial in the treatment of intestinal diseases, improve blood circulation and discharge of radioactive substances and heavy metals.

Apple-Pear

Purple potatoes

The purple potato is bred by the scientists of Colorado State University in Andean highlands after long-term efforts

URBAN - CACTUS HIGH - RISE

Living in Texas, we’ve seen our fair share of cacti. So it goes without saying that we were intrigued to hear of the Urban Cactus, an architectural project in Rotterdam. Designed by UCX Architects, the future housing project will accommodate 98 residential units within its 19 floors. Because it sits on a harbor, the architects decided that the tower needed a natural “green” image – which has manifested itself in a stacked set of rotated, swoopy plates.



Read more: URBAN CACTUS HIGH-RISE | Inhabitat - Green Design Will Save the World

This man is a Genius